Other Translations: Deutsch , English , 日本語
From:
Aṅguttara Nikāya 2
5. Parisavagga
42
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Uttānā ca parisā gambhīrā ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, uttānā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū uddhatā honti unnaḷā capalā mukharā vikiṇṇavācā muṭṭhassatī asampajānā asamāhitā vibbhantacittā pākatindriyā.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, uttānā parisā.
Katamā ca, bhikkhave, gambhīrā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū anuddhatā honti anunnaḷā acapalā amukharā avikiṇṇavācā upaṭṭhitassatī sampajānā samāhitā ekaggacittā saṁvutindriyā.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, gambhīrā parisā.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ gambhīrā parisā”ti.
43
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Vaggā ca parisā samaggā ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, vaggā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū bhaṇḍanajātā kalahajātā vivādāpannā aññamaññaṁ mukhasattīhi vitudantā viharanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, vaggā parisā.
Katamā ca, bhikkhave, samaggā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū samaggā sammodamānā avivadamānā khīrodakībhūtā aññamaññaṁ piyacakkhūhi sampassantā viharanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, samaggā parisā.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ samaggā parisā”ti.
44
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Anaggavatī ca parisā aggavatī ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, anaggavatī parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ therā bhikkhū bāhulikā honti sāthalikā, okkamane pubbaṅgamā, paviveke nikkhittadhurā, na vīriyaṁ ārabhanti appattassa pattiyā anadhigatassa adhigamāya asacchikatassa sacchikiriyāya.
Tesaṁ pacchimā janatā diṭṭhānugatiṁ āpajjati.
Sāpi hoti bāhulikā sāthalikā, okkamane pubbaṅgamā, paviveke nikkhittadhurā, na vīriyaṁ ārabhati appattassa pattiyā anadhigatassa adhigamāya asacchikatassa sacchikiriyāya.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, anaggavatī parisā.
Katamā ca, bhikkhave, aggavatī parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ therā bhikkhū na bāhulikā honti na sāthalikā, okkamane nikkhittadhurā, paviveke pubbaṅgamā, vīriyaṁ ārabhanti appattassa pattiyā anadhigatassa adhigamāya asacchikatassa sacchikiriyāya.
Tesaṁ pacchimā janatā diṭṭhānugatiṁ āpajjati.
Sāpi hoti na bāhulikā na sāthalikā, okkamane nikkhittadhurā, paviveke pubbaṅgamā, vīriyaṁ ārabhati appattassa pattiyā anadhigatassa adhigamāya asacchikatassa sacchikiriyāya.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, aggavatī parisā.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ aggavatī parisā”ti.
45
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Anariyā ca parisā ariyā ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, anariyā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū ‘idaṁ dukkhan’ti yathābhūtaṁ nappajānanti, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ nappajānanti, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ nappajānanti, ‘ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ nappajānanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, anariyā parisā.
Katamā ca, bhikkhave, ariyā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū ‘idaṁ dukkhan’ti yathābhūtaṁ pajānanti, ‘ayaṁ dukkhasamudayo’ti yathābhūtaṁ pajānanti, ‘ayaṁ dukkhanirodho’ti yathābhūtaṁ pajānanti, ‘ayaṁ dukkhanirodhagāminī paṭipadā’ti yathābhūtaṁ pajānanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, ariyā parisā.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ ariyā parisā”ti.
46
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Parisākasaṭo ca parisāmaṇḍo ca.
Katamo ca, bhikkhave, parisākasaṭo?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū chandāgatiṁ gacchanti, dosāgatiṁ gacchanti, mohāgatiṁ gacchanti, bhayāgatiṁ gacchanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, parisākasaṭo.
Katamo ca, bhikkhave, parisāmaṇḍo?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū na chandāgatiṁ gacchanti, na dosāgatiṁ gacchanti, na mohāgatiṁ gacchanti, na bhayāgatiṁ gacchanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, parisāmaṇḍo.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ parisāmaṇḍo”ti.
47
“Dvemā, bhikkhave, parisā. Il y a, mendiants, ces deux (types d’)assemblées.
Katamā dve? Quels sont ces deux ?
Okkācitavinītā parisā nopaṭipucchāvinītā, paṭipucchāvinītā parisā nookkācitavinītā. L’assemblée qui est entraînée aux vaines discussions et pas entraînée à questionner, et l’assemblée qui est entraînée à questionner et pas entraînée aux vaines discussions.
Katamā ca, bhikkhave, okkācitavinītā parisā nopaṭipucchāvinītā? Et qu’est-ce, mendiants, qu’une assemblée qui est entraînée aux vaines discussions et pas entraînée à questionner ?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū ye te suttantā tathāgatabhāsitā gambhīrā gambhīratthā lokuttarā suññatāpaṭisaṁyuttā tesu bhaññamānesu na sussūsanti na sotaṁ odahanti na aññā cittaṁ upaṭṭhapenti na ca te dhamme uggahetabbaṁ pariyāpuṇitabbaṁ maññanti. À cet égard, mendiants, c’est une assemblée où lorsque ces discours qui sont la parole du Tathagata, profonds, profonds dans leur signification, transcendants, (toujours) liés à la vacuité, sont récités, les mendiants ne les écoutent pas attentivement, ils ne prêtent pas l’oreille, ils n’appliquent pas leur esprit à la connaissance, ils ne considèrent pas ces enseignements comme devant être appris et connus par cœur.
Ye pana te suttantā kavitā kāveyyā cittakkharā cittabyañjanā bāhirakā sāvakabhāsitā tesu bhaññamānesu sussūsanti sotaṁ odahanti aññā cittaṁ upaṭṭhapenti, te dhamme uggahetabbaṁ pariyāpuṇitabbaṁ maññanti, te ca taṁ dhammaṁ pariyāpuṇitvā na ceva aññamaññaṁ paṭipucchanti na ca paṭivicaranti: Mais lorsque ces discours qui sont des compositions littéraires faites par des poètes, des mots d’esprit, des lettres d’esprit, qui sont extérieurs (à ce Dhamma) ou qui sont les paroles de disciples sont récités, ils les écoutent attentivement, ils prêtent l’oreille, ils appliquent leur esprit à la connaissance, ils considèrent ces enseignements comme devant être appris et connus par cœur. Et lorsqu’ils ont pleinement appris ces enseignements, ils ne se questionnent pas les uns les autres, ils n’investiguent pas :
‘idaṁ kathaṁ, imassa ko attho’ti? “Comment est ceci ? Quelle est la signification de cela ?”
Te avivaṭañceva na vivaranti, anuttānīkatañca na uttānīkaronti, anekavihitesu ca kaṅkhāṭhāniyesu dhammesu kaṅkhaṁ na paṭivinodenti. Ils ne clarifient pas ce qui est resté obscur, ils n’expliquent pas ce qui est resté sans explication et ils ne dissipent pas les doutes concernant les divers sujets qui sont matière au doute.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, okkācitavinītā parisā no paṭipucchāvinītā. C’est ce qu’on appelle, mendiants, une assemblée qui est entraînée aux vaines discussions et pas entraînée à questionner.
Katamā ca, bhikkhave, paṭipucchāvinītā parisā nookkācitavinītā? Et qu’est-ce, mendiants, qu’une assemblée qui est entraînée à questionner et pas entraînée aux vaines discussions ?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū ye te suttantā kavitā kāveyyā cittakkharā cittabyañjanā bāhirakā sāvakabhāsitā tesu bhaññamānesu na sussūsanti na sotaṁ odahanti na aññā cittaṁ upaṭṭhapenti, na ca te dhamme uggahetabbaṁ pariyāpuṇitabbaṁ maññanti. À cet égard, mendiants, c’est une assemblée où lorsque sont récités ces discours qui sont des compositions littéraires faites par des poètes, des mots d’esprit, des lettres d’esprit, qui sont extérieurs (à ce Dhamma) ou qui sont les paroles de disciples, les mendiants ne les écoutent pas attentivement, ils ne prêtent pas l’oreille, ils n’appliquent pas leur esprit à la connaissance, ils ne considèrent pas ces enseignements comme devant être appris et connus par cœur.
Ye pana te suttantā tathāgatabhāsitā gambhīrā gambhīratthā lokuttarā suññatāpaṭisaṁyuttā tesu bhaññamānesu sussūsanti sotaṁ odahanti aññā cittaṁ upaṭṭhapenti, te ca dhamme uggahetabbaṁ pariyāpuṇitabbaṁ maññanti. Mais lorsque sont récités ces discours qui sont la parole du Tathagata, profonds, profonds dans leur signification, transcendants, (toujours) liés à la vacuité, ils les écoutent attentivement, ils prêtent l’oreille, ils appliquent leur esprit à la connaissance, ils considèrent ces enseignements comme devant être appris et connus par cœur.
Te taṁ dhammaṁ pariyāpuṇitvā aññamaññaṁ paṭipucchanti paṭivicaranti: Et lorsqu’ils ont pleinement appris ces enseignements, ils se questionnent les uns les autres, ils investiguent :
‘idaṁ kathaṁ, imassa ko attho’ti? “Comment est ceci ? Quelle est la signification de cela ?”
Te avivaṭañceva vivaranti, anuttānīkatañca uttānīkaronti, anekavihitesu ca kaṅkhāṭhāniyesu dhammesu kaṅkhaṁ paṭivinodenti. Ils clarifient ce qui est resté obscur, ils expliquent ce qui est resté sans explication et ils dissipent les doutes concernant les divers sujets qui sont matière au doute.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, paṭipucchāvinītā parisā nookkācitavinītā. C’est ce qu’on appelle, mendiants, une assemblée qui est entraînée à questionner et pas entraînée aux vaines discussions.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā. Voici, mendiants, quels sont ces deux (types d’)assemblées.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ paṭipucchāvinītā parisā nookkācitavinītā”ti. De ces deux (types d’)assemblées, mendiants, la plus éminente d’entre ellesst celle qui est entraînée à questionner et pas entraînée aux vaines discussions.
48
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Āmisagaru parisā no saddhammagaru, saddhammagaru parisā no āmisagaru.
Katamā ca, bhikkhave, āmisagaru parisā no saddhammagaru?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū gihīnaṁ odātavasanānaṁ sammukhā aññamaññassa vaṇṇaṁ bhāsanti:
‘asuko bhikkhu ubhatobhāgavimutto, asuko paññāvimutto, asuko kāyasakkhī, asuko diṭṭhippatto, asuko saddhāvimutto, asuko dhammānusārī, asuko saddhānusārī, asuko sīlavā kalyāṇadhammo, asuko dussīlo pāpadhammo’ti.
Te tena lābhaṁ labhanti.
Te taṁ lābhaṁ labhitvā gathitā mucchitā ajjhopannā anādīnavadassāvino anissaraṇapaññā paribhuñjanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, āmisagaru parisā no saddhammagaru.
Katamā ca, bhikkhave, saddhammagaru parisā noāmisagaru?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū gihīnaṁ odātavasanānaṁ sammukhā aññamaññassa vaṇṇaṁ na bhāsanti:
‘asuko bhikkhu ubhatobhāgavimutto, asuko paññāvimutto, asuko kāyasakkhī, asuko diṭṭhippatto, asuko saddhāvimutto, asuko dhammānusārī, asuko saddhānusārī, asuko sīlavā kalyāṇadhammo, asuko dussīlo pāpadhammo’ti.
Te tena lābhaṁ labhanti.
Te taṁ lābhaṁ labhitvā agathitā amucchitā anajjhosannā ādīnavadassāvino nissaraṇapaññā paribhuñjanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, saddhammagaru parisā noāmisagaru.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ saddhammagaru parisā noāmisagarū”ti.
49
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Visamā ca parisā samā ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, visamā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ adhammakammāni pavattanti dhammakammāni nappavattanti, avinayakammāni pavattanti vinayakammāni nappavattanti, adhammakammāni dippanti dhammakammāni na dippanti, avinayakammāni dippanti vinayakammāni na dippanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, visamā parisā. (…)
Katamā ca, bhikkhave, samā parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ dhammakammāni pavattanti adhammakammāni nappavattanti, vinayakammāni pavattanti avinayakammāni nappavattanti, dhammakammāni dippanti adhammakammāni na dippanti, vinayakammāni dippanti avinayakammāni na dippanti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, samā parisā. (…)
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ samā parisā”ti.
50
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Adhammikā ca parisā dhammikā ca parisā …pe… imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ dhammikā parisā”ti.
51
“Dvemā, bhikkhave, parisā.
Katamā dve?
Adhammavādinī ca parisā dhammavādinī ca parisā.
Katamā ca, bhikkhave, adhammavādinī parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū adhikaraṇaṁ ādiyanti dhammikaṁ vā adhammikaṁ vā.
Te taṁ adhikaraṇaṁ ādiyitvā na ceva aññamaññaṁ saññāpenti na ca saññattiṁ upagacchanti, na ca nijjhāpenti na ca nijjhattiṁ upagacchanti.
Te asaññattibalā anijjhattibalā appaṭinissaggamantino tameva adhikaraṇaṁ thāmasā parāmāsā abhinivissa voharanti:
‘idameva saccaṁ moghamaññan’ti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, adhammavādinī parisā.
Katamā ca, bhikkhave, dhammavādinī parisā?
Idha, bhikkhave, yassaṁ parisāyaṁ bhikkhū adhikaraṇaṁ ādiyanti dhammikaṁ vā adhammikaṁ vā.
Te taṁ adhikaraṇaṁ ādiyitvā aññamaññaṁ saññāpenti ceva saññattiñca upagacchanti, nijjhāpenti ceva nijjhattiñca upagacchanti.
Te saññattibalā nijjhattibalā paṭinissaggamantino, na tameva adhikaraṇaṁ thāmasā parāmāsā abhinivissa voharanti:
‘idameva saccaṁ moghamaññan’ti.
Ayaṁ vuccati, bhikkhave, dhammavādinī parisā.
Imā kho, bhikkhave, dve parisā.
Etadaggaṁ, bhikkhave, imāsaṁ dvinnaṁ parisānaṁ yadidaṁ dhammavādinī parisā”ti.
Parisavaggo pañcamo.
Tassuddānaṁ
Uttānā vaggā aggavatī,
Ariyā kasaṭo ca pañcamo;
Okkācitaāmisañceva,
Visamā adhammādhammiyena cāti.
Paṭhamo paṇṇāsako samatto.